Tadžiki muinasjutte
Ilustreerinud: Ede Peebo
Ahoi sõbrad. Järjekordne blogi. Raamatu pealkiri on Tadžiki muinasjutte. ning meil kaasnes ka peale blogi kirjutamise veel üks ülessanne nimelt me pidime sellest raamatust valima ühe juttu ja õppima seda jutustama.
Ning ma otsustasin sellest loost teile kirjutada. Aga enne seda tahaks öelda et me saime sarjast "Saja rahva lood" raamatud loosiga. Niisis ma jutustan kirjalikult selle loo. Elas kord vaene jahimees. Ühel päeval sündis tema peres tütar. Kuna jahimehe peres lapsi polnud, kasvatasid nad oma tütart hoole ja armastusega. Möödusid aastad. Ja tütar oli suureks kasvand. Isa ja ema saatsid tütre kooli. Ta õppis hästi aga ükskord märkas tüdruk et tema ihus on laps kasvama hakanud. Ta ei julgenud sellest kellegile öelda. Aga üks kord sai õel vana eit sellest teada ja kaebas padišahhile (selle maa valitseja). Padišahh sai vihaseks ning käskis tütarlapsel pea maha raiduda ning hauda matta. Kui timukad olid ta pea kännule seadnud, võtsid nad tal loori peast ning nägid tütarlapse ilu. Nad nagu ei saanudki enam kirvest kätte võtta. Siis läks üks timukatest turule ning ostis lamba ja veristasid lamba. See järel määrisid nad tüdruku riided lamba verega kokku. Varusid Palju toitu ja vett ning andsid need talle hauakoopasse kaasa. Nad viisid verised riided padišahhile ja see järel tütarlapse emale ja isale. Nad olid väga kurvad. Astad möödusid. Möödudes kord hobuse karjast nägi jahimees, et kõik hobused on rammusad, ainult üks mära on väga kõhn. Ta läks hobuse karjuse juurde ja küsis:" miks üks mära on vilets?" Ja karjus vastas" Oo, aus jahimees, siin toimub salapäraseid asju. See mära kaob lõuna paiku ära. Kord läksin talle vargsi järele, ta läks surnuaiale ning heitis maha, haust tuli välja lapsuke......Edasi võite ise lugeda. Oi, oi, oi, mul tuli meelde et ma unustasin loo pealkija öelda." Gurzod." Niisiis soovitan seda lugu edasi lugeda teil. Seal raamatus oli üks lugu veel nimega " Padišahh ja sepa tütar ". Soovitan seda raamatut ja ültse seda sarja teistelegi lugeda!
